Hooldekodude kohatasud Eestis – mida näitab tänane olukord?
Hooldekodukoha hind Eestis jääb tavaliselt 1000–2000+ euro vahemikku kuus. Hinda mõjutavad hooldusvajadus, omavalitsuse panus ja teenuse kvaliteet. Tavaliselt katab omavalitsus hoolduskulud ning inimese kanda jäävad majutus ja toitlustus.
ERR Vikerraadio saates käsitleti hooldekodude kohatasude, teenuse kättesaadavuse ja rahastamisega seotud küsimusi. Arutelus osalesid Eesti Hoolekandeasutuste Liidu esimees Maire Koppel ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevjuht Veikko Luhalaid.
🎧 Kuula saadet ERR lehel
Maire Koppel ja Veikko Luhalaid – hooldekodude kohatasud. ERR
Hinnad ja nende kujunemine
Saates toodi välja, et hooldekodukohtade hinnad varieeruvad Eestis märkimisväärselt. Kui soodsamas otsas jäävad hinnad umbes 1000–1400 euro juurde, siis kallimates piirkondades ületavad need 2000 euro piiri.
Maire Koppel selgitas, et kuigi hooldusvajadust hinnatakse, ei kajastu see alati hinnas diferentseeritult. Praktikas määrab hoolduskomponendi sageli omavalitsuse kehtestatud piirmäär. Ta tõi välja, et hoolduskomponent jääb ligikaudu 400–850 euro vahemikku, samas kui majutus ja toitlustus moodustavad ülejäänud osa kogumaksumusest.
Olulise põhjusena hinnatõusule rõhutas Koppel hooldustöötajate palkade kasvu: „Me ei saa lubada, et hooldustöötajad jääks alla miinimumpalga – nad peavad saama rohkem.“
Lisaks mõjutavad hinnataset investeeringud, teenuse kvaliteedi paranemine ning vajadus spetsialiseeritud teenuste järele.
Omavalitsuste roll ja väljakutsed
Veikko Luhalaid tõi arutelus esile, et seadus kohustab omavalitsusi hoolduskulusid katma, kuid ei määra konkreetset summat. See tähendab, et omavalitsuste panus sõltub otseselt nende rahalistest võimalustest.
Süsteemi kujunemisel on rolli mänginud mitmed tegurid – algne kommunikatsioon hooldereformi ootuste osas, tegelikkusest väiksemad hinnatõusu prognoosid, suurem teenusevajadus kui esialgu hinnati ning piirkondlikud erinevused.
Kohustused on, aga rahastus ei kata alati tegelikke vajadusi. Eriti keeruline on olukord väiksemates omavalitsustes, kus tulubaas on piiratud, kuid teenuse hind võib olla kõrgem.
Kulu jaotus – kes maksab?
Arutelus käsitleti ka õiguskantsleri seisukohta, mille kohaselt peab omavalitsus katma hooldustöötajatega seotud kulud ning inimese kanda peaks jääma majutus ja toitlustus.
Praktikas tähendab see aga sageli, et eaka pension ei kata kogu teenuse maksumust, ning lisakoormus langeb lähedastele.
Samuti toodi välja, et Eestis on kujunemas nn hooleränne – liikumine parema rahastusega piirkondadesse, et saada kättesaadavamat teenust.
Vajadus süsteemsete lahenduste järele
Arutelust jäi kõlama, et tänane süsteem vajab täiendavat tasakaalustamist.
Maire Koppel tõi ühe võimaliku lahendusena välja riigipoolse sihistatud rahastuse: „Ühe võimalusena võiks olla pearaha põhimõte – et raha liiguks konkreetse inimese teenuse katteks.“
See aitaks tagada, et rahastus jõuab sihipäraselt teenuseni ning toetab paremini nii teenuseosutajaid kui ka omavalitsusi.
Kokkuvõte
Hooldekoduteenuse kättesaadavus ja rahastamine on jätkuvalt üks olulisemaid küsimusi Eesti sotsiaalvaldkonnas.
Kuigi teenuse kvaliteet ja maht on kasvanud, vajab süsteem jätkuvat arendamist, et tagada teenuse kättesaadavus kõigile abivajajatele, õiglane ja läbipaistev rahastus ning väärikas hooldus iga inimese jaoks.